6.oktoobril 2023.a. kohtusime kõigi koostööpartneritega Vilniuses. Kuigi olime eelkohtumisel Zoomi keskkonnas korra projekti juhtidega vestelnud, siis ikkagi tuleb tunnistada, et reaalne kontakt asjaosalistega on midagi muud. Viimane oli väga südamlik, sõbralik, soe ja liigutav. Kohal olid kõikide riikide esindajad, kes antud projektis osalevad. Alloleval pildil on näha osalejate ring ja ettekannet teeb parajasti Läti esindaja Eva Birzniece. Meie ühine töökeel on inglise keel.
Sissejuhatuseks tutvustas iga partner oma organisatsiooni ja andis lühiülevaate kogemustest, mis olid seotud düsleksiaga. Kõige suurem teaduslik taust düsleksiast on Taanil. Siinkohal tahangi anda sõna oma kolleegile Ilona Opaalile, kes tegi nende esitlusest väikese ülevaate: " Taani olukord kõlas kui teiselt planeedilt, sest neil tähistati eelmisel nädalal düsleksianädalat, kui kõigil oli punast T-särki kandes võimalik oma toetust düsleksia all kannatavatele inimestele näidata.
Thomase sõnul oli olukord 10 aastat tagasi palju nutusem, kuid praegu on neil paigas test, mida tehakse koolis 11-aastaselt ning mida on võimalik hiljem korrata. Testi tulemus võimaldab määrata, kas inimesel on kerge (kollane marker), tugev (punane marker) või puudub düsleksia. Need, kes põhikoolis kollasesse jäävad, jõuavad hilisemas kooliastmes reeglina punasesse. Thomas tõlgendas seda sellega, et põhikoolis on düslektikutel tugev tugivõrk ja palju IT- põhist õppematerjali, aga gümnaasiumiastmes õpiabi väheneb ning düsleksia süveneb. Täiskasvanud õppijatest rääkimata, sest neid ei monitoori ning toeta enam keegi."
Edasi tutvustasid oma tegemisi kõik kolm Balti riiki: Leedu, Läti ja Eesti. Leedus on läbi viidud mitmeid uuringuid, kuid alles viimastes on selgunud, et on vaja hakata hindama lugemis-ja kirjutamisraskusi. Senini on düsleksiakalduvustega õppijatega tegelenud logopeedid, psühholoogid, eripedagoogid ja sotsiaalpedagoogid. Nagu Eesti koolides pole ka naaberriikides erispetsialistidele lisatunde kuigi palju ette nähtud. Vajaka on ka abimaterjalidest. Rääkimata materjalidest, mis rahuldaks täiskasvanud õppijate vajadusi. Olemas on küll audioraamatukogu ) Audioteka.com, mida saab kuulata nii veebis kui ka mobiiltelefonides (podcaste). Kuid siin tuleb meeles pidada, et inimesed ei julge rääkida oma eripäradest või raskustest just nooruki või vanemas eas. Põhjuseid võib olla palju, kas kiusati või narriti kedagi koolis või vanemad ei toetanud neid või puudus neil ka kannatlikkus. Veel võis olla üheks põhjuseks seegi, et kooliajal inimene ise ei osanud seletada, miks ta ei suuda tähti kokku lugeda või miks nad nägid pikkade tekstidega meeletut vaeva. Just selle tehnilise poolega, kus arusaamine võis jäädagi tahaplaanile.
Leedus on lugemisraskustega inimestele abiks nn virtuaalne raamatukogu elvislab.lt, kus raamatud ja ajakirjad on helindatud ehk inimene saab loetavat teksti ka kuulata. Loe raamatukogu tutvustust ELVIS'sest inglise keeles. Viimane on riiklikul tasandil rahastatud audioraamatukogu, millel on 2000 lugejat/kuulajat, kuid pole andmeid, kas enamuse moodustavad õpetajad või düslektikud. Eelpool nimetatud raamatukogus on audioõpikuid, kuid kõik nad on kättesaadavad vaid düsleksiadiagnoosi kirjaliku tõendi alusel. Lapsevanemad on pigem tõrksad selle tõendi muretsemise suhtes, sest düsleksia kui diagnoos on samuti stigmatiseeritud (naeruvääristatud), sama võib öelda nii Läti kui Eesti kohta.
Lätis tundus olevat düsleksiaga tegeleva organisatsiooni mõju suurem, nad osalevad mitmetes rahvusvahelistes projektides ja on ka ülemaailmse düsleksia organisatsiooni liikmed. Lisaks lätlased teevad koostööd meie lugemisühinguga.
Eesti kohta niipalju, et täiskasvanute seas ei ole düsleksiahäiret üldse uuritud. Seega oleme meiegi alles algajad, kes püüavad päästa täiskasvanuharidust ja toetada täiskasvanud õppijaid neile endile veel teadvustamata olukordades.
Võtan oma jutu kokku Ilona sõnadega: "Kõlama jäi see, et düsleksial on halb maik küljes, aga veel hullem kui seda puudeks peetakse. Lätis pidavatki düsleksiadiagnoosi vaimupuudega seostatama. Nõukogudeaegne taak on veel suur. Ja kui kord see diagnoos käes, siis oled siiski omapäi."
Tegelikult peaksime aru saama, et düsleksia iseenesest on küll meditsiiniline küsimus, aga arstid nimetatud probleemi ei lahenda. Ei saa ju kirjutada rohtu, mis paneks inimese kiiremini mõtlema, mõistma ja arusaama, siis oleksime juba kõik geeniused!
Probleem ise siin ongi akadeemiline. Seega kallid õpetajad, teie olete võtmed, kes oskavad õppija lahti muukida ja anda talle jõudu oma soovunelmate täitmiseks. Võtme all mõtlen julgustamist ja motivatsiooni toetamist.
Meie Nordplus projekti eesmärk on tuua avalikkuse ette ka täiskasvanud õppija, rääkida sellest valjuhäälselt ja jõuda välja otsustajateni, kes tegelevad õppekavadega riiklikul tasandil, haridusametites!
Kogu projekti dokumentatsiooniga on nüüd lisatud pilvekettale, mida esialgu jagatakse vaid koostööpartneritega. Küll võite tutvuda Nordplus projekti juhendiga (ingl.k.) ja Vilniuses toimunud kohtumise fotode ning esitlusetega.